Koosolek on kontrollitud keskkond, kus teame, kes räägib ja mis on tema roll. Olulised on efektiivsus, selged otsused ning ajakavast kinni pidamine. Sõna võetakse järjekorras ning ootus on, et kõik on professionaalid. Seevastu vabamas keskkonnas – näiteks tiimiüritusel – need raamid hajuvad.
Mida sa koosolek ei näe, aga tiimiüritusel näed
Koosolekul teevad osalejad valikuid lähtuvalt oma rollist. Tiimiüritus aga muudab nii keskkonda, rolle kui ka ootusi käitumisele. Kui ametipositsioon, ajasurve ja ootused taanduvad, hakkavad paistma mustrid, mida koosoleku formaat varjab. Selleks piisab loomulikest ühistegevustest, näiteks ühiskokkamisest, saunaõhtust või veematkast ning tähelepanust.
Tiimiüritustelt oodatakse sageli, et need parandavad usaldust, koostööd või motivatsiooni. See mõju on olemas, aga see tekib siis kui õpitakse teineteist paremini tundma - märgatakse käitumismustreid, mis kontoris varju jäävad. Näed kolleegi teises keskkonnas ja rollis ning saad temast õhtuga rohkem teada kui kontoris aastatega. Nende märkamiste teadvustamisel saab midagi päriselt muutuda.
Miks me vahel seda infot ei märka?
Sest otsime valesid märke. Kas oli tore? Kas osaleti aktiivselt? Kas tagasiside oli positiivne? Need on pinnamõõdikud, mis ei ütle, kas läbipaistvus kasvas.
Meie usume, et juhi jaoks on tiimiüritusel väärtuslikud need hetked, kus tema ei juhi. Siis paljastub tiimi tegelik tööloogika. Me oleme pannud meeskonna üheksakohalistesse raftidesse ning saatnud nad Võhandu jõe kärestikul matkama. Ei midagi ekstreemset, aga piisav, et paadi tagaotsas istuvale juhile hakkavad paistma erinevad käitumisviisid:
- kes haarab vajadusel initsiatiivi,
- kes ootab luba ka siis, kui seda pole vaja,
- kes õitseb ka ebamäärasuses,
- kes vajab struktuuri, et panustada.
Kokkuvõtteks
Üldjuhul ei jää tiimid hätta, sest neil puuduvad toredad ühised kogemused, vaid seetõttu, et ürituse ajal nähtavaks muutunud mustrid jäävad uurimata ja järeldused tegemat. Mustrite uurimine loob arusaama. Ja arusaam on alati muutuse algus.